Vähifoorum Vähifoorum
Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu (A.De Saint-Exupéry "Väike prints")
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Hirm ja suutmatus aidata
Mine lehele 1, 2  Järgmine
 
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
Persoon



Liitunud: 15 Apr 2013
Postitusi: 13

PostitusPostitatud: Esm Veeb 17, 2014 7:32 pm    Teema: Hirm ja suutmatus aidata Vasta viitega

Tervist,

Võib-olla mõned teist on näinud minu teist postitust meestehaiguste all..

Minu isa... selline lause algus on midagi väga tähenduslikku. Kas pole mitte see iga isadepäeva traditsioon lasta koolides ja lasteaedades kirjutada jutustus pealkirjaga "Minu isa?"
Juba aastaid tagasi diagnoositi tal eesnäärmevähk. See eemaldati kirurgiliselt ja pea kaks aastat oli kõik korras. Siis aga hakkasid näidud vaikselt (tol ajal tundus mulle, et need sugugi mitte vaikselt ei tõusnud) tõusma. Regulaarsed vereanalüüsid näitasid PSA taseme tõusu igal korral. Kuni kahe nädala taguse ajani, mil PSA tase oli tõesti kiirelt tõusnud. Kahe kuuga oli näit tõusnud 50 pealt 850 peale. Peale seda tehti kiirelt uued analüüsid ja röntgen, mis näitaski põhjust, miks tase oli hüppeliselt tõusnud. Vähk on jõudnud vaagnaluudesse. Peale seda uudist alustati kohe ka keemiaraviga... mitte sellega, mis haiglates tilgutitega antakse vaid tablettidena.

Samal ajal ta hääbub iga päevaga. Ta ei söö enam, tema isu piirdub sellega, et sööb päevas ära kaks muffinit. On pool tundi üleval, siis magab jälle. Samal ajal ta ei räägi sellest mulle kunagi, kui ma midagi küsin, siis ta ütleb, et kõik on hästi, et natukene nõrk küll vahel aga eks see on seepärast, et 67 hakkas ta vanaks meheks... aasta aega vana mees olnud ja kohe on näha. Emale ta ikka räägib ja ema näeb seda iga päev, kuidas ta nõrgemaks jääb ja ise järjest kurvemaks muutub kohati. Aga lastele ta ei räägi sellest..

Lisaks kogu nõrkusele, isutusele ja pidevale kukkumisele on tal nüüd tekkinud ka seljavalud..

Teate, ma lihtsalt kardan. Kardan vastata kõnedele, mis tulevad pereliikmetelt, sest kardan, et midagi on juhtunud. Kui isa mulle helistab, siis enne vastamist hindan enda emotsioonid üle- kas ma täna olen piisavalt rahulik, et paista õnnelikuna ja mitte näidata talle seda hirmu, mis minus on. Vahel jääbki vastamata, sest ma ei ole sel hetkel piisavalt tugev, et teeselda... siis helistan hiljem tagasi, kui end paremini tunnen..

Aga hirm jääb ja see abitu tunne... see, et ma tean, et ta olukord on halb ja ma tean, et ta saab sellest ka ise aru ja teadmine, et nemad kahekesi minu emaga peavad selles iga päev sees olema ja oskamatus kuidagi aidata. Ma lihtsalt ei tea, kuidas neid aidata, kuidas oma isa aidata. Ja ma ei saagi... ma ei ole arst, ma ei saa teda ravida... aga tunne, et ma just seda peaksingi tegema on endiselt sees. Ja hirm minna neile külla ja öelda talle, et ma kardan... sest võib-olla ta ei peagi seda teadma. Tema jaoks on oluline, et ma oleksin õnnelik... ja kui ma lähen sinna ja kardan tema pärast ja olen mures tema pärast, siis võib-olla see mõjub talle halvasti. Aga ma ei tea, mis on õige viis... mängida õnnelikku ja rahulikku või olla aus...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
kerahein



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 256
Asukoht: Viljandimaa

PostitusPostitatud: Esm Veeb 17, 2014 11:30 pm    Teema: Tere Persoon! Vasta viitega

Saan aru su tunnetest. Selge, et ravi mõttes ei saa sa midagi teha, sest ravi ei aita enam. Õnneks ei ole su isa üksi, su ema on tema juures. Ma arvan, et su emale on tuge vaja. Mina sinu asemel võtaksin puhkuse ja sõidaksin koju.
Sinu kohalolek ei saa su isale kuidagi halvasti mõjuda. Sa võid isaga olla aus, võid teeselda, mis vahet seal enam, kui ise kohal oled. Su isal on mõistus peas, te saate rääkida, ta kuuleb sind. Sa saad talle öelda, mida tunned. Äkki on isal mõni soov, mida saad täita.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Persoon



Liitunud: 15 Apr 2013
Postitusi: 13

PostitusPostitatud: Esm Veeb 17, 2014 11:36 pm    Teema: Vasta viitega

AGA...

Ma tean, et saaksin puhkuse võtta ja sinna sõita... aga kas ta tahaks seda? Kas ta ei tunneks selle tulemusel seda, et mina kardan ja kas see tunne ei hirmutaks teda?
Otse loomulikult olen ma mures nende mõlema pärast. Minu ema pole ammu rääkinud nii tõsisest asjadest, nagu praegu aga kas minu minek sinna ei paneks neid mõlemat mõtlema sellele, et ma sõidan sinna lihtsalt seepärast, et ka mina saan aru, et midagi jubedat on toimumas?
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
kerahein



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 256
Asukoht: Viljandimaa

PostitusPostitatud: Teis Veeb 18, 2014 12:26 am    Teema: Vasta viitega

Ma miskipärast arvan, et su isa teab juba ammu seda, mida sina kardad. Kas see teda hirmutab, ei tea? Kui hirmutab, on tal sinu abi vaja. Ja kui ei hirmuta, on sinul tema abi vaja. Kartke siis kahekesi koos või olge vaprad... kahekesi koos.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
pandariin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 469
Asukoht: virumaalanna

PostitusPostitatud: Teis Veeb 18, 2014 9:25 am    Teema: Vasta viitega

Ma matsin aasta tagasi oma parima sõbra. Ta teadis enne seda kuskil 1,5 a, et on kohe kohe minemas. Kuid ei temast, ta mehest, ega lastest ei paistnud see kordagi välja. Ta võttis meeletult alla, mistõttu nautis 34-36 nr seksikaid riideid, mida ta kunagi polnud kandnud. Nad käisid mehega pidevalt pildistamas ja temast jäid sellised fotod järgi, et kuku kokku- meeletu ilu ja nauding. Ta nautis iga viimast kui päeva ja kui ta lõpuks lõplikult haiglasse pandi, lõi ta oma naeru ja rõõmuga kõigil jalad alt. Aga samas oli tal kohe diagnoosi saamisel kodus pikk ja põhjalik jutt sellest, mida ta tahab ja kuidas. Ta vajas seda. Kui see oli tema südamelt ära räägitud, läks elu edasi nii, nagu haigust polekski. Jah, ta kirjutas siia, et endast infi anda, aga ka see oli alati rahulik ja mõistusega. Ta oli vahel nii nõrk, et vajus kokku, kuskil 7-8 kuud mees teda üksi välja ei lasknud. Ta käis mul kuu enne minekut külas ja mamma-mia, oleks te näinud seda särtsu:) Ta nautis igat minutit oma elus.
Seda jõudu pole ilmselt kõigile antud Sad
Ka mina rääkisin kodus pea 7 aastat tagasi kõik selgeks, panin kleidi ka kilekotti. Nüüd olen juba uue pannud, sest mood on teine:)))

Persoon
Küsi eelkõige isalt, mida ta soovib. Anna andeks, aga tema on kõige tähtsam. Justnimelt arutage kodus koos mis ja kuidas. Ta niikuinii mõtleb sellest, äkki tahab ka rääkida. Ja siis elage, lihtsalt elage. Mida optimistlikumad olete, seda lihtsam on teil endil. Milleks must masendus?
Leie sina endas see jõud ja anna see edasi emale-isale. Ja rääkige-rääkige-rääkige.
Ma olen läbi viinud vestlusringi teemal Mis positiivset annab mulle vähk. Usu, seda on päris palju, milleni lõpus jõuti:)
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Siirilii



Liitunud: 10 Dets 2013
Postitusi: 119

PostitusPostitatud: Teis Veeb 18, 2014 1:49 pm    Teema: Vasta viitega

Mina olen oma ema matnud sama haigusega seoses ja mina ei mäleta ka nagu, et ema oleks väga kurb ja masenduses olnud. Pigem lohutas meid ja aastaid pärast haigusega võitlemist oli tal ka jah kott riietega valmis ja õpetussõnad, mis ja kuidas. Mulle tundus siis, et ema on tugev, aga nüüd püüan mina olla oma perekonna ees tugev ja muretu. Aga nii tugev ma ei ole, et paneksin valmis kleidi, et matke mind sellega. Ma ikka arvan, et juhtub ime ja äkki ma saangi terveks. Väga raske ja kurb oli seda Pandariini teksti lugeda. Kõik on õige, aga ma ei suuda iseendale tunnistada, et ma ei saagi terveks.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Persoon



Liitunud: 15 Apr 2013
Postitusi: 13

PostitusPostitatud: Teis Veeb 18, 2014 3:00 pm    Teema: Vasta viitega

Aitäh teile kõigile,

Peale seda, kui lugesin siit neid vastuseid ja lõpetasin just kõne emaga, kes rääkis, et isa oli taaskord nutma puhkemas... ja talt võeti ära ka tasakaalu parandamiseks saadavad ravimid, sest neist ei ole kasu- teate, ma juba mõtlesin, et nüüd aitab, nüüd võtan ma oma 7 asja ja sõidan neile külla. Siis tuli küll meelde, et ma pean ise homme enda hingearsti juurde minema, seega täna jääb vist sõit ära.

Kuid see ongi see miski- see hirm sinna sõita ja selle pidev edasi lükkamine, samal ajal kartes, et kui ma kogu aeg seda edasi lükkan, siis kas ma jõuan õigeks ajaks. Niiet selline äkkmõte, et nüüd ma lähengi on isegi positiivne.

Kogu selle asja juures ongi tegelikult see teine nüanss ka... see, et tegelikult ilmselt peakski nüüd juba rääkima ülikonnast ja tema soovidest. Kuid siis tekib küsimus, et kuidas seda teha? Ma ei saa ju ise hakata sellest rääkima... või saan?

Ja veel üks tähelepanek... ma olen natukene hämmingus, sellises positiivses hämmingus sellest, kuidas inimesed siin foorumis on nii julged, ausad ja heasüdamlikud. Need mõtted, millest ma siin julgen rääkida ei ole sellised, millest ma julgeksin või saaksin rääkida enamusest enda tuttavatega...
Aitäh teile! Smile
Ja ärge muretsege- see on vaid hetkeline ratsionaalne tundepuhang, varsti olen jälle oma hirmude ja irratsionaalsuse juures Very Happy
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
pandariin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 469
Asukoht: virumaalanna

PostitusPostitatud: Teis Veeb 18, 2014 4:17 pm    Teema: Vasta viitega

Tsiteerin::
Aga nii tugev ma ei ole, et paneksin valmis kleidi, et matke mind sellega. Ma ikka arvan, et juhtub ime ja äkki ma saangi terveks. Väga raske ja kurb oli seda Pandariini teksti lugeda. Kõik on õige, aga ma ei suuda iseendale tunnistada, et ma ei saagi terveks.
[/quote]



Ma pole kunagi mõelnud, et ma ei saa terveks. Ma olengi terve, nädala pärast 7 aastat olen ma olnud terve. Ja seda teadmist ei võta mult keegi ära:)


Kas ise alustada või lasta isal alustada, seda näitab konkreetne koosoldud aeg, ja see, kuhu vestlus tüürib. Paljud haiged tahavad ise sellest rääkida, kuid kardavad alustada just samal põhjusel, mis sinul- nad ei tea, kas sina oled selleks valmis. Kui koju lähed, leidke hetk, kus te ei räägi haigusest, surmast. Rääkige tulevikust. Ja sa võid isalt küsida, kas ta on valmis sellest rääkima ja kas ta soovib seda. Sa tunned oma isa, usu, sa tead, millal ta on valmis.
Ära lähene mõttega, et inimene sureb. Võta nii, et väga tore inimene on elanud ilusa täiusliku elu. Rääkige sellest. Ja koju minnes mine koju nagu tavaliselt läksid, sa ei lähe matma, sa lähed koju armastatud inimese juurde....lihtsalt Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
keitykarol



Liitunud: 29 Dets 2010
Postitusi: 117
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Teis Veeb 18, 2014 8:41 pm    Teema: Vasta viitega

Kõige tähtsam on see,et sa lähed oma isa juurde ja ütled talle kui väga sa teda armastad....

Ja Sirilii sina saad ka terveks ,ära mõtle nii,et ei saa....
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
cecilia



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 305
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Teis Veeb 18, 2014 9:49 pm    Teema: Vasta viitega

Mul on tunne, et pole mõtet pead liiva alla peita ja
teha nägu, et me kõik oleme ühtemoodi terved. Osa ongi ju tervenenud, käivad kontrollis ja saavad teada, et nendega ongi kõik korras, kuigi hirm tuleviku ees jääb.

Aga meie hulgas on ka inimesi, kes tõepoolest ei saa kunagi terveks,nad peavad õppima selle teadmisega elama ja nautima neid päevi, mis on meile veel jäänud.

Juba 4 aastat tean, et ma ei saa kunagi enam terveks, kuid see mõte tuleb pähe vaid mõnel kurval eluhetkel. Ma elan tavalist elu-käin tööl, suhtlen laste ja sõpradega ja teen kõiki samu asju, mis tervena elades ja loodan, et ehk ikka leidub veel ravi, mis annab päevi juurde, et teha kõiki oma lemmitegevusi ja veeta aega mulle kalliste inimestega.

Mul pole kleiti valmis ja ma loodan, et mulle antakse ikka aega paljud asjad enne korda ajada, kui on liiga hilja, et jutud saaksid lastega räägitud. Ikka tunnen, et hiljem..., et mul on veel aega.
Seetõttu minge ja rääkigegi lähedastega möödunud elust, et ei jääks kripeldama, et me ei teagi paljut oma vanematest, nende mõtetest ja soovidest, olge lihtsalt nende jaoks olemas!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail
Persoon



Liitunud: 15 Apr 2013
Postitusi: 13

PostitusPostitatud: Teis Märts 11, 2014 5:44 pm    Teema: Vasta viitega

Pole tükk aega siin vastanud ega midagi kirjutanud. Eks ma vist natuke püüdsin seda kõike eemal endast hoida- ma mõtlesin sellele kõigele muidugi ja hoidsin end pidevalt kursis, sellega mis ja kuidas toimub aga samas püüdsin natuke vist ignoreerida. Ja ega ma sinna maale ka ei kiirustanud, lükkasin aga kogu aeg edasi.
Nüüd pühapäeval aga pakkisin oma seitse asja kokku ja sõitsin Saarde, ise ka teadmata kauaks. Isa tervis halvenes paari päevaga tohutult. Algas see terve öö oksendamisega, lõppes sellega, et järgmisel päeval kukkus ta igal korral, mil ta tualetti läks. Ühel korral nii õnnetult, et sellest siiani silm sinine ja kiirabi tehtud õmblused kulmus. Järgmisel päeval viidi ta haiglasse.

Kõik uuringud tehti ära ja arstil ei olnud enam muud öelda, kui et enam ei ole midagi teha. Vähk on väga kiirelt levinud, võtnud peaaegu poole tema maksast ja ravi lihtsalt enam ei ole. Ennustatav aeg paarist nädalast mõne kuuni. Koju ei saa ta enam kunagi. Kuni hooldusosakonnas koht vabaneb on ta kirurgiaosakonnas..


Hetkel on haiglas tilgutite all, et vähemalt vedelikke saaks... ta hakkab oma mõistust kaotama, ta ei saa aru mingitel hetkedel, kus ta on ja kes need inimesed tema ümber on. Arvab tihti, et ta on kodus.. kõige tipuks sidusid õed ta ka voodi külge kinni, sest ta tõmbab tilguti ning kateetri endalt küljest ära. Ta ei käi enam... ta isegi ei istu rohkem, kui kaks minutit..

Sain oma ¹oki kätte, kui teda nägin ja pärast arstilt kuulsin, et lootust enam ei ole. Ma teadsin, et olukord on halb ja ma teadsin, et ta on nõrgemaks jäänud aga ma ei kujutanud seda ette... ja kui ma siis seda nägin ja kuulsin... ma jäin rahulikuks... kuid haiglast lahkudes ei osanud ma enam midagi teha, kuhugi minna. Läksin seepeale ühte loungei, jõin oma brandyt ja mõtlesin selle peale, mis nüüd juhtunud on... ja kui ma siis paar tundi hiljem oma ööbimiskohta jõudsin, siis ei suutnud ma enam midagi muud teha, kui et purskasin nutma ja iseend süüdistama, sest ma ei suutnud teda juba varem haiglasse saada... ehk oleks kõigele varem jaole saadud ja ehk oleks ta terveks saanud. Aga ma ei saanud teda kunagi haiglasse ja ma ei näinud kunagi piisavalt vaeva, et teda sinna saada ja nüüd kus ta seal on... nüüd öeldakse mulle, et ta enam ei saagi koju... et ma ei saagi temaga kokkulepitult kevadel trepil istuda ja rääkida, sest mina olen ju siin küll ja kevad on ka, aga teda ei ole... tema on haiglas...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Krissu
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 834
Asukoht: Muuga

PostitusPostitatud: Kolm Märts 12, 2014 5:30 pm    Teema: Vasta viitega

Olukord on raske, tõsine... süüdistused sind siin ei aita, see oli tema valik ja tema otsus, täiskasvanud inimese otsus mitte arstiabi otsida. Mõnikord ei olegi ravi, mõnikord inimene tunneb ise, et on aeg... mõnikord ei räägita lähedastele kõike sooviga neid säästa, mõnikord on mingi muu põhjus... sina ei ole kindlasti süüdi ega midagi vähem teinud, kui võimalik või saanud rohkem midagi teha.
Mida sa saad praegu teha, on olla toeks oma teistele pereliikmetele otsides seeläbi ka neilt toetust. Saad rääkida oma isaga seni, kuni ta elab ka siis, kui ta tundub segaduses olevat või juba teadvusetu - on teada, et viimasena kaob surijal kuulmine. Räägi temaga need jutud, kui ta ei taju, et on haiglas, kujuta juttudes trepil istumist ja räägi, räägi, räägi.... kui rääkida enam ei jaksa, võib ka vaikida, aga ole oma isaga. Ka temal on hirm, hirm ja lein ja kahju minna, ent ta ei saa seda võibolla välja näidata ega öelda. Temal on raske jääda oma hirmuga üksi, seepärast on hea olla juures.

Kas oleks mõeldav ta hooldusravi haigla asemel kojutulek korraldada? Kas sa saad uurida Saaremaal haigla sotsiaaltöötajalt näiteks vähihaigete koduse toetusravi koduõe, vajalike abivahendite jm korraldamise võimalusi, et kodus paremini toime tulla? Lihtsalt tilgutit saab ka kodus panna, hapnikuaparaadi saab koju korraldada, kui vaja peaks olema. Kõige olulisema - lähedaste juuresoleku - tagab kodu kindlasti palju turvalisemalt, kui ükski haigla.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Persoon



Liitunud: 15 Apr 2013
Postitusi: 13

PostitusPostitatud: Kolm Märts 12, 2014 9:16 pm    Teema: Vasta viitega

Kogu selle asja juures on üks hästi suur "aga," mis mulle alles nüüd kohale jõudis.
Minu isa ei tea, et nüüd on kõik. Võib-olla ta tunneb seda aga mitte keegi ei ole talle öelnud. Arst talle ei öelnud... ütles ainul perele... perekond ei ole talle öelnud.


Minus on väike hirm, et on vähe pereliikmeid, kui üldse,kes mõistaks, et ta peab teadma... või, kas peab? Peaks ju olema tal ometi õigus teada, õigus elada läbi need emotsioonid, mis selle teadmisega kaasnevad, et siis rahuni jõuda. Sest praegu on ta vaid segaduses ja vihane aga ta ei tea... mitte keegi ei ole temale öelnud, et need on viimased päevad või kuud.

Seda enam, et minu pere kardab kodust ravi, kartes, et ta hakkab ka kodus kõiki tilguteid ja asju küljest ära tõmbama... aga kui ta saaks teada ja leiaks lõpuks rahu ja mõistaks, et need tilgutid ja kõik muu ei ole enam midagi enamat, kui see, et tema enesetunnet püütakse paremana hoida, sest terveks ta enam ei saa... võib-olla siis oleks see võimalik.


Ja see on küsimus, millele ma tõesti palun vastust... kas ta peaks teadma?
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Krissu
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 834
Asukoht: Muuga

PostitusPostitatud: Nelj Märts 13, 2014 2:36 pm    Teema: Vasta viitega

Mulle tundub ka, et su isale oleks vaja teadmist ja rahustamist. Parim rahusti temale aga on lähedase inimese juuresolek, avameelne arutelu, tema soovide kuulamine ja arvestamine. On see ju tema elu ja tema ise on selle üle kõige suurem otsustaja, kuidas seda jäänud aega veeta.

Mulle tundub, et temalt võiks küsida tema selguse hetkel, et kas ta tahab teada ja kui palju ta tahab teada. On inimesi, kes ei taha teada. Ja kui ta ütleb, et ta tahab teada, siis rääkida ja kuulata tema arvamust, otsuseid, soove, plaane. Lasta tal jääda väärikaks ja kuni lõpuni siiski ise otsustada, mida teada ja mida teha. Kes meist tahaks, et meie eest meie täiskasvanueas otsustataks ja tagaselja sosistataks ilma, et me teaksime, mis meie eluga toimub. Mina küll ei tahaks. Mina tahaks ise otsustada või vähemalt anda oma soovid edasi.

"Kõik" on siis, kui on tehtud viimane hingetõmme. Praegu ei ole veel kõik, praegu ta elab ja elab kuni surmani. Alles pärast surma on tema elu otsas. Seni peaks ta siiski saama ise määrata oma elukoha ja elamise viisi üle. Kuigi ta haigus on jõudnud sinnamaani, et teda enam ei saa sellest terveks ravida, ei ole ta veel surija vaid elav inimene. Elav kuni surmani, elav kuni selle viimase hetkeni ka siis, kui ta ei ole enam teadvusel.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Persoon



Liitunud: 15 Apr 2013
Postitusi: 13

PostitusPostitatud: Reede Apr 11, 2014 12:01 pm    Teema: Vasta viitega

Midagi muud ei olegi enam öelda... ja ega ei olegi enam midagi öelda, sest juba homme on tema matused..
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Mine lehele 1, 2  Järgmine
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


SwiftBlue Theme created by BitByBit
Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Tõlkinud: