Vähifoorum Vähifoorum
Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu (A.De Saint-Exupéry "Väike prints")
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Kuidas leppida?

 
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
kurblik



Liitunud: 8 Juun 2010
Postitusi: 7

PostitusPostitatud: Laup Sept 18, 2010 6:52 pm    Teema: Kuidas leppida? Vasta viitega

Kuigi olen juba mitu kuud üksi olnud, hakkab abikaasa kaotus järjest teravamini kohale jõudma.(Samas tunnen, et ta on ikka minu juures) See minek toimus ju nii kiiresti ja absoluutse ehmatusena.Muidugi loodan ma südamest, et ka tema ise ei saanudki aru, mis toimus.Olen siin nii paljudest piinadest lugenud, et mõistusega saan ju aru, et tema ja minu jaoks oli see kindlasti lihtsam.LAga kuidas hinged nii kiire üleminekuga hakkama saavad?ugesin kusagilt, et inimene ei saa teisel pool rahu kui tema pärast liialt kurvastatakse.Tõesti pole suutnud kalmistul ühtegi päeva vahele jätta ja kodus on ikka meeletult raske.Äkki teen ma talle tõesti halba?Noore inimesena, kes puutub esimest korda ja nii lähedaselt surmaga kokku, on väga keeruline ja raske see aeg üle elada.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
emili



Liitunud: 8 Jan 2009
Postitusi: 121
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Püh Sept 19, 2010 6:12 pm    Teema: Vasta viitega

Tunnen südamest kaasa.Surnuaial käimine ei tee talle kuidagi kahju. Räägitakse, et lein kestab kuni 2 aastat ja aeg parandab kaotusevalu(olgu see surm, lahkuminek vm). Tegelikult me õpime koos selle valuga elama ja muutume tuimemaks selle suhtes.
Kindlast on sul keegi, kellega seda jagada- mõni hea sõbranna, ema... Mine kirikusse (selleks ei pea usklik olema), sealne sügav rahu mõjub alati hästi. Suhtle vaimsete inimestega.
Kindlast ära jää üksi ega sulgu endasse. Püüa leida igasse päeva mõni värvilaik, pisike rõõm ja tasapisi kõik laabub.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
Tiiu



Liitunud: 3 Sept 2009
Postitusi: 79
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitatud: Esm Sept 20, 2010 9:09 pm    Teema: Surnuaial käimine Vasta viitega

Minu kaastunne, kurblik. Tean omast kogemusest, et abikaasa haual käimine rahustas väga. Nüüd, 9 aastat hiljem, käin harva, kuigi pole unustanud ja ikka teeb valu ning tekitab segadust, justnagu oleks pidanud midagi ette võtma - nii poleks tohtinud minna. Et haualkäimisega tema rahu rikud - seda ei usu ma mitte. Igasugu asju räägitakse.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Teis Sept 21, 2010 9:28 am    Teema: Vasta viitega

Ka minu sügav kaastunne kurblik. Sinu postitust lugedes meenus mulle kohe minu oma isa, kes käis ema haual ka kuid ilma ühtegi päeva vahele jätmata ja vahel suisa mitu korda päevas. Kuna nad olid pea 30nd aastat abielus olnud, siis tundis ta et osake temast lahkus ning tervik sai ta olla vaid seal, kohas, kus puhkas tema naine. Ka tema ei suutnud kodus olla, olla kohas, mille igast pisikesest nurgast õhkus vastu naise soojus ja armastus, millega kodu oli sisustatud. Ühel päeval lihtsalt autoga ringi sõites ütles ta mulle, et peab selle tiheda surnuaias käimise vist ära lõpetama kuna tundis, et nii hoiab ta oma elu ise paigal. Samuti oli üks peretuttav ta käest küsinud, et kas naine käib teda öösiti vaatamas ja vastus oli eitav ning et kas lilled surnuaias seisavad pikalt värsked ning vastus oli jaatav, mille peale sai ta vastuseks, et järelikult on naine rahul ja puhkab vaikselt ning ehk on aeg temalgi lahti lasta.
Mäletan, et alguses hakkas ta käima üle päeva, siis nädalas paaril korral, siis nädalas korra ning nüüd kui on vaja uusi lilli istutada või kui on mõni neile oluline tähtpäev ja seda koos oma uue daamiga.
Jah, ta on leidnud endale uue nö silmarõõmu, kes aktsepteerib igati tema eelnevat elu, on teda toedanud ja sõna otseses mõttes on andnud talle uue hingamise.

Siiski nagu ka eelnevates postitustes mainitud, siis on see kõik siiski iga inimese puhul individuaalne, kuid kerge ei ole ta kellegi jaoks ning seda enam ei tohi inimene jääda leinas üksi, vaid peab kellegagi rääkima oma tunnetest ja emotsioonidest.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
tiinaly6



Liitunud: 18 Juun 2007
Postitusi: 194
Asukoht: TARTU

PostitusPostitatud: Teis Sept 21, 2010 1:41 pm    Teema: Vasta viitega

Kummaline aga just eile käisin ma oma esimese armastuse haual.isegi ei tea miks otsa sinna keerasin.See ilus poiss suri 33 a tagasi ,õigemini uppus. Algul käisin ma seal tihti siis aastas paar korda ,elu läks edasi ja ununes ju see peaaegu lapsepõlv. Ja nägin et haud oli väga räämas peaaegu mahajäetud,õde on tal soome ja ei tea kas emagi elab veel ja mul tekkis mõte ükspäev see korda teha.istusin seal ja rääkisin ja nii kerge ja hea sai. niiet nii moodi ka võib.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


SwiftBlue Theme created by BitByBit
Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Tõlkinud: