Vähifoorum Vähifoorum
Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu (A.De Saint-Exupéry "Väike prints")
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Jälle vähk, see nagu lausa kummitaks minu peret

 
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
Sally82



Liitunud: 25 Juul 2010
Postitusi: 6
Asukoht: Tartumaa

PostitusPostitatud: Püh Juul 25, 2010 9:42 pm    Teema: Jälle vähk, see nagu lausa kummitaks minu peret Vasta viitega

2 aastat tagasi suri mu isa pärast 3-aastast võitlust eesnäärmevähki. Kogu selle aja hooldas teda mu ema. Ta tegi seda üksi, viimases lõpus keelas ta mul isegi külla tulla, väites, et minu väikesed lapsed ja raskelt haige inimene ühte korterisse ära ei mahuks. Tundsin sageli süümekaid, et ta niimoodi üksi oli ja mina ainult laste ja tööga tegelesin, selle asemel, et teda aidata. Tema aga kinnitas, et saab hakkama, et soovib vaid, et keegi kohale tuleks, kui isa sureb. Ja kui ta helistas ja ütles, et isa on surnud, siis läksin kohe ja jäin tema juurde nädalaks.

Arvasin, et sellega on teema vähk nüüd pikemaks ajaks ammendatud. Kuid eksisin... Olen tõlkija ning 2009. aasta lõpus pakuti mulle võimalust tõlkida raamat vähihaigest tüdrukust. Võtsin töö vastu, mulle meeldis see raamat, kuigi see oli kohutavalt kurb ja nägin seda tõlkides sageli õudusunenägusid. Kuid olen siiani veendunud, et see oli hea ja kasulik raamat ja olen uhke selle üle, et sain seda tõlkida.

Ja nüüd, 2010. aasta mai lõpus diagnoositi mu emal neeruvähk siiretega kopsus ja maksas. Teda opereeriti juuni alguses ja saadeti siis juuni lõpus koju kosuma, et 19. juulil keemiaravi alustada. Kuna ema ei saanud enam ise hakkama, oli loogiline, et kolisin ta enda juurde. Kui ta juuni lõpus minu juurde jõudis, kõndis ta veel ise, kuigi vaevaliselt. Esimestel päevadel liikus ta oma toa ja suure toa vahel. Siis hakkas ta ühel päeval vetsu minema ja kukkus. Pärast seda jäi ta voodisse.

Ema opereeriti Tallinnas, kuid kuna elan ise Tartu külje all, korraldasin nii, et ta saaks edaspidi Tartus ravil käia. Jutt käis tablettravist. Sain uue aja 21. juuliks. Käisimegi tol päeval Tartus ära, tellisime spetsiaalse haigete transpordi talle järele, kuna mul pole kodus kedagi, kes teda tõsta saaks, ma ise ei jaksa. Arst ütles, et keemiaravi alustada ei saa, kuna veres on jääkained kõrged, soovitas palju juua ja nädala pärast tagasi tulla. Valude vastu määras morfiinitabletid. Küsisin veel, kas ehk saaks süste, arst vastas, et ei saa, sest ema suudab ju ise rohtu võtta.

Kolmapäeva õhtul võttis ema esimese tableti ja oli järgmisel hommikul väga heas tujus, kuna oli saanud valudeta magada. Ta oli tahtmist täis ja veendunud, et ta saab sellest kasvajast veel jagu. Reedel ta üles ei ärganud. Kuna ta öösel magas halvasti, arvasin, et ta on lihtsalt väsinud ja lasin tal magada. Kui tal pärastlõunal ka kõrge palavik tõusis, kutsusin siiski kiirabi. Kiirabiarst vaatas mulle ebalevalt otsa ja küsis, kas ma tean, et asjad on halvasti. Noogutasin. Arst ütles, et nad võivad ema küll haiglasse viia, kuid reaalselt ravida nad teda ei saa. Ta ütles ka, et need võivad olla mu viimased hetked emaga. Ja sel hetkel otsustasin, et ma ei taha, et ema kusagil haiglas sureks, et tahan, et ta saaks viimase hetkeni olla turvalises ja koduses kohas.

Laupäeva hommikul ema ärkas, ei mäletanud midagi eelmisest päevast ja hakkas sonima. Ja laupäevast peale on ta justkui olemas, sonib aeg-ajalt, ei söö peaaegu midagi, ainult joob vett ja teed ja on mitu korda oksendanud. Ja mina küsin endalt, kuidas edasi minna? Kas peaksin ta surma ootama? Pärast isa surma ütles ta sageli, et soovib, et tema lõpp tuleks kergem. Aga ma ei taha ehitada oma argipäeva üles sellele, et ta võib kohe-kohe surra. Ma tahaks teda kuidagi aidata, midagi teha... Ja samas tundub see nii lootusetu Sad

Tuli hästi pikk jutt, seega tänan kõiki, kes viitsivad selle läbi lugeda.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
monna55



Liitunud: 11 Veeb 2010
Postitusi: 18
Asukoht: sAAREMAA

PostitusPostitatud: Püh Juul 25, 2010 11:11 pm    Teema: Tere. Vasta viitega

Lugesin sinu kirja ja loodan veel väga ,et sinu emal parem hakkab.Ka minul avastati veebr.juhuslikult neeru kasvaja 3cm.läbimööduga ja ma tean ,mis tunne on saada ise või oma kallite inimeste kohta niisugust diagnoosi.Mind opiti märtsis ja kogu aeg on elu süte peal.Kui vana on sinu ema ja kui suur tal neerus kasvaja oli.Mul opiti neeru osaliselt üks kolmandik,kuigi algul pidid kogu neeru võtma,aga mul ei annud kuidagi see kasvaja tunda lihtsalt juhuslikult leidsid ja sellest päevast lõi maa jalge alt ära.Aga sinu emale soovin küll ,et ta vastu peaks ja sulle ole tugev,aga jah see on ju ainult sõnad tegelikult on teil väga raske .olen teiega ja kirjuta ehk on siis kergem.Siin foorumis on üks naine kellel oli mõlemas neerus kaks aastat tagasi kasvajad ja ta võitleb siiani ja peab vastu,aga ma muidugi ei tea ,kui vana on sinu ema...Aga neeru vähi puhul ei tehtavat keemiat ainult kõik käib tablettidega ju ...kui aega saad kirjuta ehk saan kuidagi abiks olla...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Sally82



Liitunud: 25 Juul 2010
Postitusi: 6
Asukoht: Tartumaa

PostitusPostitatud: Esm Juul 26, 2010 9:03 am    Teema: Vasta viitega

Mu ema sai juuli alguses 65-aastaseks. Tegelikult hakkasid tal terviseprobleemid juba pärast isa surma, ta oli nõrk ja väsinud. Arvasime kõik, et see on loomulik kurnatus pärast nii pikka haige inimese hooldamist. Vahepeal läks tal ka paremaks, siis suri eelmise aasta oktoobris üks ema õdedest. Pärast matuseid läks ta seisund üha halvemaks. Ta käis perearstile muret kurtmas, oli veebruaris kaks nädalat Narva haiglas, sealt kirjutati ta välja sõnadegi: "Vähki teil kindlasti pole." Kasvaja läbimõõtu ma ei tea, kuna Tallinnas suhtles arstidega ema teine õde. Tean nii palju, et välja lõigati vasak neer ja ühtlasi saadi kätte mõned siirded. Kuid kopsu jäid veel metastaasid, mille pärast ta pidigi ravi hakkama saama. Juulis oli ta kaks päeva ka Tartu haiglas, seal tehtud uuring näitas, et lisaks vanadele metastaasidele on lisandunud veel üks uus ümarkolle.

Olen praegu kohutavalt väsinud, kuna ema magab halvasti, ta ajas mind viimase öö jooksul korduvalt püsti, tahtis istuli tõusta ja midagi tegema hakata. Täna hommikul, kui ta asendit vahetasin (keerasin selja pealt küljele), oli ta kategooriliselt vastu, väites, et peab minema kala praadima. Tahaks teda kuidagi aidata ja sellest on vähe kasu, kui vennanaine soovitab mul hakata otsima riideid, mida talle matuste ajaks selga panna. Ma saan aru, et ta püüab realist olla, aga ma tahaks, et ta ikkagi toibuks veel. Tahan oma ema tagasi! Vähemalt natukesekski.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Sally82



Liitunud: 25 Juul 2010
Postitusi: 6
Asukoht: Tartumaa

PostitusPostitatud: Kolm Juul 28, 2010 10:56 am    Teema: Vasta viitega

Eile käis kiirabi ema vaatamas, täna helistasin ema onkoloogile: sõnum on üks - ema on terminaalses ehk surmaeelses seisundis ja teha pole enam midagi. Ei tea enam isegi, mida mõelda või tahta. Mäletan, et pärast isa surma soovis ema, et ta surm tuleks kergemalt. Nüüd vist ei olegi muud enam, kui loota, et ta piinleb võimalikult vähe. Esmaspäeva õhtust peale pole ma temaga kontakti saanud, ta lihtsalt lamab selles asendis, kuhu ta panen. Eile neelas ta vett, kui talle seda lusikaga suhu panin, täna ta enam ei neela. Kas oskab keegi soovitada, kuidas sellises olukorras vastu pidada? Mul tulevad pisarad silma iga kord, kui ema näen...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
kerahein



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 256
Asukoht: Viljandimaa

PostitusPostitatud: Kolm Juul 28, 2010 11:54 am    Teema: Vasta viitega

Sallyke!
Su ema on siis juba teel sinnapoole, teisele poole. Nuta, nutame koos. Vahepeal pühi pisaraid, niisuta ema huuli ja räägi temaga. Ta kuuleb sind. Paita teda. Jäta hüvasti. Su on veel see võimalus. Kas su ema on kiriku liige? Kui sul on kodus piibel, siis loe piiblit. Ma ei tea öelda, mida. Meie isa palvet.
Ei arva, et su ema piinleb. Võid helistada ema sugulastele või on tal mõni hea sõbranna, vahest keegi tahab ja saab sulle toeks tulla.
Toetan teid mõttes.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Sally82



Liitunud: 25 Juul 2010
Postitusi: 6
Asukoht: Tartumaa

PostitusPostitatud: Nelj Juul 29, 2010 5:46 pm    Teema: Vasta viitega

Mu ema suri täna öösel. Eile õhtul rääkisin veel temaga, määrisin jalgu, puhastasin suud ja niisutasin huuli jäätükiga. Õhtul tuli vennanaine minu juurde ja jäi ööseks. Tema oligi see, kes hommikul avastas, et ema enam ei hinga, ta oli ka juba külm. Järgnes terve rida kohustuslike toiminguid, vennanaise praktiline mõtlemine oli seejuures väga kasulik. Perearsti juurde arstliku surmateatise järele kõndisin kiirabi paberiga nagu unes. Kui sellega siis edasi surmaakti järele läksime, hakkas mul pea ringi käima ja arvasin juba, et kukun kokku.
Praegu on pea segaseid mõtteid täis. Mingi osa minust käsib minna ema tuppa teda keerama, ta huuli niisutama jne. Aga samas ma tean, et teda pole enam. Samas arvan, et oli hea, et ta sai lõpuni kodus olla. Rohkem ei oska/suuda praegu kirjutada.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
kerahein



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 256
Asukoht: Viljandimaa

PostitusPostitatud: Nelj Juul 29, 2010 6:38 pm    Teema: Vasta viitega

Minu kaastunne sulle!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Marimii



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 37
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Juul 30, 2010 7:45 am    Teema: Vasta viitega

Südamlik kaastunne!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Krissu
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 833
Asukoht: Muuga

PostitusPostitatud: Reede Juul 30, 2010 8:35 am    Teema: Vasta viitega

Tunnen kaasa, Sally! Mina kaotasin oma isa märtsis ja mäletan veel selgelt neid segaseid tundeid, millest kirjutasid. Senini on Jürist mööda sõites tunne, et peaks papsi vaatama minema... ja trenni minnes on justkui tühimik, sest tema juures aega parajaks tehes tass teed ja alati laual olevad pähklid-mandlid on puudu... Sinu eelis on, et sa said hüvasti jätta, rääkida, ennast kuidagiviisigi ette valmistada - lähedase ootamatu kaotus on veelgi raskem taluda.
Ma ei soovi sulle muud, kui aega leinata ja lohutan teadmisega, et aeg parandab - mitte küll päevade, nädalate või kuudega, aga usun, et aastatega läheb valu väiksemaks. Otsi lähedaste tuge, ära jää üksi, aga kui on vaja, leia ka hetk üksi olemiseks, et iseendas emaga omad salajutud rääkida.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
kurblik



Liitunud: 8 Juun 2010
Postitusi: 7

PostitusPostitatud: Reede Aug 06, 2010 12:04 pm    Teema: Vasta viitega

Tunnen sulle südamest kaasa, mina kaotasin oma abikaasa juuni keskel vähile ja ei saa sellest siiani aru.Noor inimene oli täiesti tegus ja läks lõpus mõne päevaga.Praegu teie lugusid lugedes saan aru, et tänavuse kuuma suvega piineldes oleks meil kõigil kindlasti palju raskem olnud aga ikkagi mõtled igasuguseid olekseid ja nii pagana raske on.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Sally82



Liitunud: 25 Juul 2010
Postitusi: 6
Asukoht: Tartumaa

PostitusPostitatud: Reede Aug 06, 2010 4:36 pm    Teema: Vasta viitega

Kurblik, lugesin sinu postitust, enne kui ise esimese postituse tegin. Ja tunnen sulle südamest kaasa.
Ema matused on nüüd möödas, sugulased jälle laiali sõitnud ja mina avastan ikka end aeg-ajalt sellele mõtlemast, mida emale süüa teha, et ta kõht korras püsiks, et pean teda keerama minema, et lamatisi vältida jne. Ja ikka veel küsin vahel endalt, kas asjad oleks teisiti läinud, kui oleksin teisiti käitunud, näiteks lasknud ta haiglasse viia. Õnneks on kõik mulle kinnitanud, et ema kodus hoidmine oli hea mõte, et tal oli minu juures kindlasti parem surra kui kusagil haiglapalatis.
Lasin matusteks emast A4 formaadis foto teha, see ripub mul nüüd elutoa seinal. Ja tore on vaadata, kuidas ta mulle sellelt kogu aeg vastu naeratab.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


SwiftBlue Theme created by BitByBit
Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Tõlkinud: