Vähifoorum Vähifoorum
Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu (A.De Saint-Exupéry "Väike prints")
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Hingelt ära...

 
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
pisike0



Liitunud: 2 Apr 2011
Postitusi: 2

PostitusPostitatud: Laup Apr 02, 2011 4:11 am    Teema: Hingelt ära... Vasta viitega

Ei hakka väga detailselt kirjutama aga lugu siis järgmine - Mul avastati maovähk, 3 staadium.. keemiat ei kannatanud, opereerida ei saa arstide väitel. Mul on väga hea raviarst, ta on soovitanud erinevaid alternatiivseid meetodeid(mitteametlikult) ja ma tunnen ennast ise paremini nt kui söön teatud asju ning käin ravitseja juures(tegelikult sellistesse asjadessse üldse ei usu, aga olen hakanud asju teisiti nägema.. ning ega kaotada pole ju midagi:)).
Olin juba leppinud sellega, et ega mind just pikk elu ees ei oota, ent arvasin, et saan selle rahulikult ja rõõmsalt elada, ilma ühtegi hetke raiskamata kuni mul avastati emakast(või oli see nüüd emakakael...) mingi mass ja ma tohutult kardan. Esmaspäeval võtavad biopsia, aga ma olen siin viimane nädal täiesti nõrkemas. Öösiti üldse magada ei saa(2 tundi on minu jaoks luksus), närveldan, mõtlen liiga palju, olen teiste inimestega vahepeal väga kuri(eriti nendega, kes seda kuidagi ära teeninud pole). Kohe, kui mul tegevust pole, tunnen, et lähen hulluks enda mõtlemistega.
Mulle ei meeldi kurta, ma ei taha, et mu pärast muretsetaks, ma ei taha neid haletsevaid pilke ning kaastunnet. Ei taha seda, et inimesed ennast minu seltskonnas kontrolliksid ja enda muredest rääkida ei julgeks kuna neile tunduks ebaõiglane minu kõrval kurta.
Tahan olla hea kõigi vastu ent vahel halbadel päevadel tunnen, et ei jaksa üldse, tahan alla anda ning tuleb mõte, et milleks ma üldse pingutan. Tean, et ma ei tohiks nii mõelda, peaksin olema tänulik sellegi aja eest ning tegema kõike seda, mida hing ihaldab, ent raske on..
Pole kedagi, kellega rääkida, kedagi, kes tahaks kuulata. On küll väga lähedane inimene, kes mulle on olemas olnud, ning olen talle ääretult tänulik, ent tunnen, et rikun ning segan tema enda toimetusi ja seda ma ei taha Sad

Ega mul mingeid küsimusi polegi, lihtsalt see on muremõtete teema ja need olid minu halva päeva mõtted, mida tahtsin kuskile kirjutada..
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
kerahein



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 256
Asukoht: Viljandimaa

PostitusPostitatud: Laup Apr 02, 2011 7:35 am    Teema: Tere! Vasta viitega

Kirjuta, kirjuta julgesti! Ainult omasugune mõistab omasugust. Teised, lähedased, sõbrad, kolleegid, nad tahaksid sind aidata, mõni vähemalt, aga nad ei tea, kuidas. Neil on tegelikult veelgi raskem, sest nad ei oska sinuga rääkida, neil on ka hirm. Kui su lähedane tahab sind kuulata, siis räägi. Pärast vabanda, et teda prügikastina kasutasid. Ütle talle kindlasti, et sa talle tänulik oled.
Inimene oma murega ei saa üksi hakkama, ajab ennast hulluks. Mure tahab jagamist. Olen tänulik arstidele. Aga minu eriline tänu kuulub foorumirahvale, oma sugulastele, kolleegidele, kõigile, kes mu haigusest teavad, oma lapsele ja oma kassile ka. Neist igaüks on võtnud osakese minu murest enda kanda. Sajajalgne, kuigi maadligi, püsib paremini püsti, kui kahejalgne.
Minu raviarst on minult alguses küsinud, et kuidas ma end tunnen, ta mõtles seda hingelist poolt. Ma arvan, et kui ma oleksin spetsialisti abi vajanud, siis ta oleks mind suunanud. Hea teada, eks.
Tulgu sul tänane päev erakordselt kaunis!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Kersti



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 879
Asukoht: Saue

PostitusPostitatud: Laup Apr 02, 2011 10:33 pm    Teema: Vasta viitega

Tere, Pisike0! Eks see foorum ju selle jaoks ongi, et inimesed ei peaks oma muredes üksi olema. Ning alati on parem rääkida nende inimestega, kes ise samade muredega kokku on puutunud.
Kahjuks on tõesti nii, et vähihaigetena ei ole me kuidagi kaitstud ka teiste tervisehädade eest. Kuigi tundub, et enam ei jõua ja elu on nii ebaõiglaselt karm, tuleb ikkagi ennast jälle kätte võtta ja ka need katsumused läbi teha. Hea, et sul on olemas raviarst, kes ka siis leiab aega toetada ja soovitusi jagada, kui enam aktiivset ravi teha ei saa. Ürita need väikesed head asjad üles leida ja rohkem nendele keskenduda. Oled ju väga tubli olnud, et oled suutnud raske haigusega leppida. Samas ära süüdista ennast nõrkusehetkede pärast, sest inimese jõud ei ole piiritu ja sul on õigus ka mõnikord väsinud olla.
Kas sa tahaksid oma alternatiivide kogemustest ka siin foorumis rääkida? Ehk on ka mõnel teisel samas olukorras midagi õppida. Tihti on ravitsejatest kasu just mõtlemise ja suhtumise suunajatena ehk ka lootusetutes olukordades leitakse midagi millesse uskuda ja loota.
Hoiame sulle pöialt, et analüüsid midagi hullu ei näitaks ja et seda saaks kuidagi kergemini ravida. Anna ikka teda, kuidas sul läheb.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
pisike0



Liitunud: 2 Apr 2011
Postitusi: 2

PostitusPostitatud: Teis Apr 05, 2011 10:59 pm    Teema: Vasta viitega

Aitäh teile : )!
Kirjutan kindlasti oma alternatiivravist mõnipäev kui vähe positiivsemalt meelestatud olen.

Esmaspäev õnneks seljataga, ent taastumine on vastik. Kõik on nii kurnav ja raske on jõudu leida. Eriti masendav on mõelda sellele kuidas arstid kordamööda kaastundlikult öelnud: "Oh kullake, sa oled ju nii noor alles.." Ja ootamine sööb närve kah, alles 2-3 nädala pärast tulevad tulemused.
Ma ei tea, mida teha, kuidas olla. Selline tunne, et kui miskit saab valesti minna, siis see ka läheb. Kirjutan praegu siin, endal pisarad voolavad mööda põski alla ja peas keerleb "Miks mina, mida mina olen teinud, et see kõik ära teenida ?" Muutkui üks hoop teise järel..
Ma tahaks, et keegi oleks mu kõrval, paitaks pead ja võtaks kõik need mõtted kasvõi korrakski ära ning ütleks, et kõik saab korda.
Nii raske on elada kui tead, et ühegi su unistuse täideviimiseks pole su elus piisavalt ruumi.. ma arvan, et ma ei ole nii tugev, et sellega hakkama saada. Mis elu see ilma sihtide,unistusteta on? Ent milleks unistada kui tead, et need iialgi ei täitu.. valus on neile mõeldagi niimoodi.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
kerahein



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 256
Asukoht: Viljandimaa

PostitusPostitatud: Kolm Apr 06, 2011 3:23 pm    Teema: Vasta viitega

Hei pisike!
Kallid sulle! Mida saaksin su heaks teha?
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
li-li
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 918
Asukoht: Läänemaa

PostitusPostitatud: Nelj Apr 07, 2011 8:35 pm    Teema: Vasta viitega

Pisikesel on unistused ja sihid, järelikult on kõik veel ees. Kui ravide ajal on jaxu, siis tuleb just neid unistusi sihtida ja elus neile ruumi leida. Küsi julgelt abi, nii lihtsalt on kergem. Oleme seda siin ju kõik kogenud Cool
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


SwiftBlue Theme created by BitByBit
Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Tõlkinud: