Vähifoorum

[pandariin]

puma
kus elad Harjumaal. Tule, ma annan Sulle kohe tööd

[puma]

Jah ma elan Harjumaal.Võid kirjutada mu privaatmeilile oistat@hot.ee või siia privasse.
Tänades palavalt

[erin]

Kõik endised ja praegused vähihaiged, kellest olen kuulnud ja keda tean isiklikult, on nii kohutavalt tublid ja hakkamasaavad. Tegutsevad mitmel rindel ja saavad pealtnäha mängleva kergusega hakkama nii oma haiguse kui ka kõige muuga. No ma ei tea, kas see on ikka nii? Kas me nõrgad ei tohigi olla?
Ma olen nii liimist lahti, ligunen siin oma pisarates. Süda läheb pahaks, kui keegi jälle mulle ütleb, et oi, sa oled nii tubli! Mis pagana tubli, ma püsin vaevu koos. Mul valutab iga päev kusagilt. Tuju ei ole, tahtmist ei ole, millegagi enam hakkama ei saa. Kuidas siis mina selline hädapätakas olen?
Tahtsin selle endast välja saada. Ärge võtke keegi isiklikult

[Tiikar]

Oh kulla Erin!
Ei ole Sa sugugi ainuke! Ka mina õõtsun hetkel mõõnalaines ja mõtted on üsna mustad. Mitte miski pole hetkel hästi ja tubli olla ei jõua. Puhkusest on möödas kõigest mõned kuud, kuid tunnen sellist väsimust, et tööl tahaks panna pea lauale ja magada, magada. Vabadel päevadel ei ole tahtmist tegeleda ei koduse majapidamise ega oma hobidega. Kui ma siis ikkagi sunnin ennast midagi ette võtma , siis kõik kipub minema lörri, katki, nässu. Ja hirm on pugenud naha vahele, sest need peavalud, iiveldamised. Miks? Ja tulevadki mustad mõtted: kas hakkab jälle pihta? Tööl läksin elus esimest korda oma ülemusega riidu, mina, rahumeelne inimene! Oma lapselast pole ma näinud kuu aega, sest pole jaksu ega tahtmist ennast kodust (loe:voodist) vabal päeval välja ajada, kuigi ma igatsen teda näha, väga! Regulaarsesse kontrolli pääsen alles septembri alguses, kuid kaalun juba mõtet minna tasulisse, sest ma tahan oma miksidele saada vastuseid. Ma üritan oma kirjutisega Sind lohutada, Erin, ehk veidi äraspidisel moel ja samas enda paineid välja lastes. Seda ongi vaja teha siis, kui meel must. Kui sul on keegi, kelle õla najal nutta, siis teegi seda, kui pole, siis kirjuta siin.

[erin]

Tiikar! Mul sama lugu, selle erinevusega, et tööl ma ei käi. Aga muidu, jah. Asjad kukuvad käest, midagi ei tule välja, see ajab jälle omakorda endast välja. Närvid läbi. Jaa, ma ikka käin aeg-ajalt psühhiaatri juures, võtan isegi AD-d, aga need ei toimi vist enam. Ja ma ei taha uusi tablette. Arste ka ei taha näha. Ära on tüüdanud kõik need uuringud ja ravid. Mõtlen vahel, et kui ülejäänud elu ongi nii vaevaline ja valus, et milleks siis üldse võidelda. Milleks seda vaeva pikendada. Aga mul on kohustused, ainult nende pärast ma veel püüan vee peal püsida.

[Kersti]

Ei ole meist keegi raudnael... Neid mõõnasid on ikka olnud ja karta on, et tuleb ka edaspidi... Kuid kuidagi peab ju jõu leidma, et sellest kõigest läbi ujuda ja jälle kaldale ronida... eks tihti me seda just siin foorumis ka jagame, et kuidas me sellest haigusest üle püüame olla, kuidas lootust leida ja millele toetuda... ja siis tundubki, et oi kui tublid ning tugevad me kõik oleme... Tegelikult ei ole see üldse mitte kerge... Samas saad aru, et kui lased muredel end ära matta, siis välja pääseda on veelgi raskem... Õnneks on elus tihti nii, et mõõnad ja tõusud käivad vaheldumisi... all olles peabki vahepeal puhkama ja jõudu koguma, et oleks võimalik jälle ülespoole rühkima hakata... Kallid teile!

[puma]

Ka mina vasisin ja nutuga pooleks muusin oma suure maja ja kolisin lihtsalt misteprestiizesse kohta korterisse.ma ei taha enam igasugu laene ja liisinguid senikauaks kuni pole kindel oma tervises. Nii on hetkel,saame hakkama.